Keldrilise Heli lühikeseks jäänud tee lõpetasid mitte sovetist ametnikud, vaid muusikaline lõppematu vastuseis

„Mina käisin pärast Keldrilise Heli kurikuulsat kontserti TPI aulas 26. märtsil 1971 vaibal nii TPI komsomoli- kui ametiühingukomitees, lisaks saadeti mind Tallinna linna kultuuriosakonda, kus juhataja ja tema asetäitja lasid mul suure vaiba peal seista, ise istusid kirjutuslaua taga ning kuulasid mind üle,“ meenutab Andres Valkonen – Keldrilise Heli üks asutajaliikmetest ja juhtfiguuridest – skandaaliga lõppenud kontserti Tallinna tehnikaülikoolis.

Põhjuse muusikute kokkutulekuks ja meenutusteks andis aga eelmisel neljapäeval ülikoolis esilinastunud muusikaline dokumentaalfilm „50 aastat hiljem: taaskohtumine Keldrilise Heliga“, mille autoriks on pool sajandit meie rock-muusikaelu kaamerasilma abil jäädvustanud fotograaf Tõnu Talivee. Kellele „50 aastat hiljem“ oli aga esimene samm pika ehk kahe ja poole tunnise dokumentaalfilmi maailma.

Ent tulles tagasi Keldrilise Heli kurikuulsa kontserdi juurde, oli lisaks Valkonenile nii mõndagi meenutada ka ansambli omaaegsel solistil, hiljem saadikutööle siirdunud Andres Talvikul: „Kuna muusikaliselt olime selleks ajaks juba vägagi heas vormis ja mängisime põhiliselt oma repertuaari, ei jäänud korraldajatel muud üle, kui meid kostüümidega pihtide vahele võtta. Loomulikult ei meeldinud lipsuga meestele meie karvavestid palja keha peal, mis kuidagi ei sobinud kokku komnoore välimusega. Kuigi ma isiklikult pole kunagi komsomolis olnud,“ rõhutab Talvik.