Ene Pajula | Ilus on maa, mida armastan

Nii on kirjutanud Hando Runnel ja mammi kirjutab sellele kahe käega alla. Aga sellest natuke hiljem. Maailm näib olevat tõesti liigestest lahti. Näib, et türannide aeg on jälle käes: nagu Vene vallutustest vähe oleks, on ka Aserbaidžaan naabrile kallale karanud. Kahjuks on armeenlased, vaesekesed, endile veel kehvema elupaiga valinud kui eestlased. Ja Afganistani ähvardab näljasurm. Ja jumalad lasevad sel kõigel sündida? 

Mammi lihtsalt ei saa muidu, kui peab natuke hädaldama. Ta saab ju aru, et ajakirjandus on kondi hambu saanud ja teema on ju täiesti õige ka. Ometi ajab mammit ahastusse, kui iga hommik algab ähvardustega, nagu näiteks: hüvasti, odav elekter, homme läheb elu jälle kallimaks, purk väiksemaks, hind kõrgemaks, sõda ei lõpe niipea, meie pulm Soomega sai läbi, Eesti erakonnad on üksteisel kõri kallal, varsti oleme näljas ja paljad ja mida kõike veel. Mida mammi siis kogu selle teadmisega peale peaks hakkama? Tema võimuses pole ju midagi muuta, ainult ärevuse tase tõuseb.