Ene Pajula | Ilus on maa, mida armastan

Nii on kirjutanud Hando Runnel ja mammi kirjutab sellele kahe käega alla. Aga sellest natuke hiljem. Maailm näib olevat tõesti liigestest lahti. Näib, et türannide aeg on jälle käes: nagu Vene vallutustest vähe oleks, on ka Aserbaidžaan naabrile kallale karanud. Kahjuks on armeenlased, vaesekesed, endile veel kehvema elupaiga valinud kui eestlased. Ja Afganistani ähvardab näljasurm. Ja jumalad lasevad sel kõigel sündida? 

Mammi lihtsalt ei saa muidu, kui peab natuke hädaldama. Ta saab ju aru, et ajakirjandus on kondi hambu saanud ja teema on ju täiesti õige ka. Ometi ajab mammit ahastusse, kui iga hommik algab ähvardustega, nagu näiteks: hüvasti, odav elekter, homme läheb elu jälle kallimaks, purk väiksemaks, hind kõrgemaks, sõda ei lõpe niipea, meie pulm Soomega sai läbi, Eesti erakonnad on üksteisel kõri kallal, varsti oleme näljas ja paljad ja mida kõike veel. Mida mammi siis kogu selle teadmisega peale peaks hakkama? Tema võimuses pole ju midagi muuta, ainult ärevuse tase tõuseb.

Noh, mammi pole ju see kõige suurem pabistaja, tema mäletab igasuguseid aegu. Tema mäletab lõputuid suhkrusabasid 1950ndatest, saiasabasid 1960ndatest, liha-, vorsti- (äkki on teisigi, kel meenub tore vorstireklaam, kus kinnitati, et need tumedad täpid vorsti sees on päris liha!) ja võisabasid igasugustel aegadel ja eriti hästi veel 1990ndaid, kus polnud enam isegi sabasid, ainult tühjad letid ja talongid, millel polnud katet. Aitäh Lilian Kosenkraniusele, kes õpetas igal pühapäeval televiisoris, kuidas mitte millestki midagi maitsvat ja toitvat kokku keerata. Annaks jumal meile uut Liliani, paistab, et teda läheb edaspidi väga vaja. Nii ehk naa, mammi enda pärast nii väga ei muretse. Tema on igas olukorras ellu jäänud ega suuda teda murda seekordnegi hinnatõus. Mis ei tähenda, et poleks neid, kes hädasti abi vajavad.