Tänapäeva Eestit võib pidada paleodieedi omamoodi mekaks

Dieet ei ole enam moesõna, vaid teadlikest toitumisvalikutest on saanud meie igapäevaelu osa. Kes paastub religioossetel või tervislikel põhjustel, kes kaitseb veganluse kaudu loomade õigusi, kes jälgib kuulsuste eeskujul Vahemere või Jaapani dieeti, lootes seeläbi tagada pikem eluiga või parem vorm. Oleme oma globaliseerunud maailmas ja üldises elukvaliteedis jõudnud nii kaugele, et toidu laualetoomine pole enam mitte otseselt füüsiline, vaid vaimne pingutus – mida ja miks valida oma toidusedelisse tuhandetest kättesaadavatest toodetest üle maakera.

Sõna „dieet“ on pärit kreekakeelsest sõnast diaita ja tähendab laiemalt nii toitumist kui eluviisi. Paleodieedi mõiste tõi esimesena laiemasse käibesse ameerika gastroenteroloog Walter Lyle Voegtlin 1970ndatel oma vastuolulises raamatus „The Stone Age Diet“ („Kiviaja toitumine“). Otsetähenduses peaks see tähendama inimeste toitumist meie kaugete esivanemate kombel, nagu nad tegid seda paleoliitikumis, s.o vanemal kiviajal, umbes 3,3 miljonit kuni 12 000 a eKr. Mis on aga selle toitumiseelistuse arheoloogiateaduslik taust ja kuivõrd võib üldlevinud paleodieedi soovitusi pidada ajalooliselt adekvaatseks? Ehk otsesõnu – kas paljukiidetud paleodieet ikka on PALEOdieet?