Georg Malvius | Ood rõõmule!

O Freunde, nicht diese Töne!
Sondern laßt uns angenehmere anstimmen.
Und freidenvall.
Freude!

Aastatel 1822–1824 istub Viinis pimedas toas kurt mees ja komponeerib üht oma silmapaistvamat heliteost. Selleks kulus kaks aastat. Nii sündis Beethoveni üheksas sümfoonia! Esimest korda esitati seda Viinis 7. mail 1824. Selg publiku poole istus Beethoven lava ääres ja dirigeeris orkestrit, mida ta ei kuulnud. Dirigent palus orkestril enda, mitte helilooja dirigeerimist jälgida. Beethoven keeras oma partituuri lehti ja lõi tempot! Publik rääkis ja isegi karjus kontserdi ajal, mistõttu politsei vaigistas neid mitu korda. Pärast viimast nooti valitses täielik vaikus ning sellele järgnes aplaus ja aplaus. Beethoven, kes istus seljaga publiku poole, vaatas ikka veel partituuri ega kuulnud nende plaksutamist. Üks solistidest, Caroline Unger, pööras Beethoveni publiku poole. Ekstaasis andsid nad Beethovenile viis seisvat ovatsiooni ning lehvitasid taskurätikuid, mütse ja käsi, teades, et ta ei kuule neid.

Muusikakriitikud tundsid peaaegu kohe ja üksmeelselt, et see on Beethoveni üks suurimaid teoseid, kui mitte suurim. Üheksas sümfoonia sümboliseerib võimsalt võitlust läbi öö valguse poole, progressi stagnatsiooni vastu, millele Beethoven pühendas kogu oma elu ja töö. Üheksas finaal ootab ja tähistab selle ideaali võitu: tulevikuühiskonda, mis on vaba ja võrdne, ühtne vennaskond ning kus saab valitseda rõõm. See on ka üks enim esitatavaid sümfooniaid maailmas.