PSÜHHOLOOGIST KANEPIKASVATAJA PIHTIMUS: „Ma ei tahtnud kaotada ainsat lähisugulast, kes oli mulle veel jäänud.“
Kuldses keskeas Maire* võiks vabalt olla uimastivastase võitluse kaanestaar: psühholoogina on ta aidanud kümneid narkosõltlasi, lisaks oli tema enda üks ja ainus kogemus narkootikumiga niivõrd õudne, et sellest võiks vabalt koolilastele rääkida kui erakordselt hoiatavast näitest. Ometi on ta nüüd ise süüdi mõistetud narkokurjategija. Ta jagab Õhtulehega, mis ajendas teda kanepit kasvatama, miks ta tundis surmahirmu ja miks mõistab, et politsei ta vahele võttis.
Maire jagab oma lugu:
„Mõte uurida alternatiivseid võimalusi tekkis ajal, mil mu mõlemad vanemad maadlesid vähiga. Tollal käisin ma koos emaga keemiaravi päevaravis, kuni ühel hetkel teatas arst, et kahjuks ei saa me teid enam millegagi aidata. Öeldi ainult, et valu vastu võib kodus võtta näiteks ibuprofeeni või paratsetamooli. See oli šokk.