JUHTKIRI | Kas tõesti oleme erivajadustega inimeste tööhõivega nõukaajast sügavamalegi kukkumas?

Tallinnas Nõmmel tegutses aastakümnete eest Posti-Eedi – pisike mees, kellest oli juba eemalt näha, et tal on eripära, mida tänapäeval nimetatakse Downi sündroomiks. Hoolimata sellest usaldati tema kätte pensionipäeval tuhandeid rublasid ja ta viis need adressaatidele alati kopikapealt kätte, rääkimata ajalehtedest-ajakirjadest. Aastakümneid, kuni ta lõplikult vanaks jäi. Ei kippunud jooma ega jätnud kunagi tööle tulemata nagu nii mõnigi teine postiljon. Tõsi, lastega ta eriti läbi ei saanud, sest tal oli kogemusi narrimisega. Aga kõik vähegi vanemad austasid teda.

Oli Nõmmel teinegi sarnane mees, Riisi-papi. Tema olla viimases ilmasõjas põrutada saanud ja andis oma tempudega aeg-ajalt kõneainet kogu Nõmmele. Näiteks hakkas ükskord elektrirongi jaama juhatama, nii et kogu rongiliiklus seisis üle poole tunni. Ometi oli temalgi oma amet, taarapunkti koja- ja transamees. Ja kui ta vahel taarapunkti ees nadi-nunnadi laulis ning oma luuaga valssi tantsis, ei teinud ta sellega kahju kellelegi.

Eks iga pada leiabki oma kaane ja igaüks endale sobiva ameti. Täpsemalt – seni on leidnud. Uuest aastast ei võimalda riik enam kui 400 psüühilise erivajadusega inimesel tööl edasi käia –detsembriga saab lõpu riigi 2016. aastast pakutud pikaajalise kaitstud töö teenus. Koos sellega kaob riigilt saadud pearaha, mis võimaldas ettevõtjatel Posti-Eedi ja Riisi-papi sarnaseid inimesi tegevuses hoida.