JUHTKIRI | Silmakirjalik loodussõbralikkus: kas on ikka kohane narritud kõrvitsat kompostihunnikusse tassides rohepöördest rääkida?

Rohepööre on täies hoos, vähemalt sõnades. Ärgem raisakem maavarasid, ärgem tossutagem naftaga ja ärgem raisakem toitu, muidu peame hakkama varsti putukaid sööma. Kas me ka arvestame sellega või on asi nii nagu mõne kirikuõpetaja puhul – käige minu sõnade, mitte tegude järgi?

Aafrika lapsed nälgivad, me peame neid aitama, manitseti juba nõukogude ajal. Kellel nende aitamisest sooja ega külma polnud, neid kujutati karikatuuridel ülekaaluliste kapitalistidena. Paraku võime nende näos siiamaani endagi ära tunda. Kuidas mööduvad meie peod ja tähtpäevad? Ikka rikkalikult kaetud laua taga, kus end ägisemiseni täis süüakse. Lookas laud on edukuse tunnus, on meil emapiimaga sisse imetud. Mis järele jääb, süüakse paremal juhul ära, halvemal jõuab enne pahaks minna ja läheb komposti.

Suurimad toidutarbimispühad on muidugi jaanipäev ja jõulud, aga üks selline on praegugi tulemas – halloween, mille ajal kõrvitsate müük saavutab oma aastase tipu. Mitte söömise pärast, lõigatakse lihtsalt kole nägu ette ja pannakse küünal sisse. Paariks päevaks. Ja edasi? Ehk mõni kõrvits jõuabki pärast seda salatina purki. Veel mõned korjavad entusiastid kokku ja viivad näiteks loomaaeda. Pärast näidatakse telekast, kuidas elevandid mängivad nendega nagu pallidega - küll me oleme ikka rohelised, loobime hoolega kasvatatud inimtoitu loomade ette! Aga hea seegi, väike ringkäik eramajade rajoonis näitab, et mõne maja trepil kössitab kõrvits veel kuu aega hiljemgi, kui pole juba mädanenuna kokku kukkunud. Või kuivab krõbedaks toas kapi otsas.