TÕNIS ERILAID | ÄRAKARGAJAD: nõukogude ahelate maharaputamine ei pruukinud alati korda minna

Oli 2. september 1992, kui Päevaleht teatas esiküljel: parvlaeva Corbiere (Linda I) turvamehed avastasid otse enne Soome jõudmist prügikonteinerist välja roninud kolm kahtlase välimusega ja reisidokumentideta noormeest. Ühel oli vaid sünnitunnistus, teisel ainult juhiluba taskus. Nad tahtnud endi sõnul Soomes tööle minna ja suurt raha teenida. Noorukid olid kella 3 ja 4 vahel öösel ujunud Tallinna sadamas paarsada meetrit, et laevale pääseda ja sobiv peidukoht leida.

Pingutusest öisel ujumisel polnud abi. Nad anti Helsingi sadamas Soome politsei kätte, kes nad sama laevaga Tallinna tagasi kupatas. Päevalehele rääkisid parema elu peale himustanud noorukid igaüks erinevat juttu. Kes tunnistas ausalt, et tal polnud piletiraha, kes väitis, et praegu passe ei vormistatavat. „Tahtsime sattuda põgenikelaagrisse ja hakata suurt raha teenima,“ ütlesid nad aga üsna üksmeelselt, „ega me kartulivõtust ja teistest sügistöödest ära ei ütle.“ Päevalehe kinnitusel polnud nad kodumaal tööarmastusega hiilanud. Kaks lõid elu laiaks kodus, kolmas ütles, et ta on mingis aktsiaseltsis ametis. Prügikonteinerist ronisid nad välja otse Helsingisse jõudmise eel ja jäid endi sõnul vahele seetõttu, et nende rõivad olid teiste Soome reisijatega võrreldes räbalad ning torkasid kohe turvadele silma.

Kolmiku ettevõtmine oli üks viimaseid põgenemissaagasid Soome.