Raul Rebane: „Nõukogude ajal oli Hašeki „Švejk“ õpik, kuidas lollustest kubisevas riigis ellu jääda.“

„Mängi lolli. Siis oled sa väljaspool ohtu ning on vähem võimalust, et sind millegagi rünnatakse. Švejk polnud loomulikult loll. Švejk oli geenius, kuid mängis lolli,“ lahkas Raul Rebane eelmisel nädalal Tšehhi vabariigi suursaatkonnas pärastlõunavestlusel Jaroslav Hašeki ilmakuulsat teost. Kirjaniku sünnist möödub tänavu 140 ja surmast 100 aastat.

„„Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“ on meistriteos. Praha kevade ajal 1968 olin ma üliõpilane ning kui see kevad augustis Vene tanki roomikute all maha suruti, oli see meile kõigile tohutu šokk,“ meenutas kommunikatsiooniekspert Raul Rebane. „Masenduse laine käis üle peade ning ma julgen öelda, et vähemalt minu jaoks oli Švejk üks vähestest tegelastest, keda lugedes mingisugust kummalist rahu leidsid. Minu arvates oli nõukogude ajal Jaroslav Hašeki „Švejk“ lausa õpik, kuidas lollustest kubisevas riigis hakkama saada ja ellu jääda. See on minu versioon selle romaani kohta.“

Eestis on „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“ olnud sedavõrd populaarne, et läbi aegade on seda romaani antud eesti keeles välja lausa üheksa korda. Õhtulehega vesteldes tuletas Rebane meelde, et „Švejki“ esimene trükk nägi Eestis ilmavalgust juba 1928. aastal. „Aga see on ebanormaalne, et järgmised trükid ilmusid aastatel 1960, 1975, 1985, 2003, 2006, 2007 ja 2013.“