JUHTKIRI | Kui me laseme levida kergekäelistel sotsiaalmeedia kohtuprotsessidel, võime ühel hetkel leida süüpingist hoopis iseenda

„Miks te varjate neid lurjuseid?“ See on etteheide, mida me ka Õhtulehes liiga tihti kuuleme, kui kirjutame mõnest kahtlasest vargusest, õnnetusest või muust juhtumist, mille puhul pole võimalik sajaprotsendilise selgusega öelda, kes tegi. Et miks pole pilte ja nimesid kohe avalikult näha. Miks siis ei või? Rahvas nõuab õigust!

Juhtumit hakatakse lahendama sotsiaalmeedias. Rahvas nõuab verd. Lendama hakkavad nimed. Keegi arvas end nägevat tegijate seas kedagi kindlat. Isegi kui alguses lisatakse nimi postitusse kahtlusega, siis iga edasijagamisega muutub see justkui kindlamaks.

Aga – kui ikkagi pole? Postitajad, kas te saate panna oma hingeõnnistuse panti ja öelda kindlalt, et just see inimene on see, kes mainitud tembuga hakkama sai? Olla kindlad, et teie silmad ei peta ega mälu vea alt? Sest paraku on eksimine kõige inimlikum nähtus üldse. Pealegi on inimesel juba sünnipärane omadus näha asju, mida ta uskuda tahab.