MÄLU JUPSIB | Siiri Laidla: vahel tundub, et pea on auklik nagu Emmentali juust. Aga kas kõike tasubki meenutada?

Vahel tundub, et mälu on auklik nagu Emmentali juust. Või lünktest, millel tundub olevat mitu vale ja mitte ühtki õiget vastust. Vanade tuttavatega mõnd sündmust meenutades mäletavad kõik seda isemoodi. Samuti on see, mis meelde jäänud, erinev – näiteks pulmast, kus koos viibitud, meenub ühele äikesetormiga päädinud lämbe ilm, teisele pigistavad kingad, kolmandale infarkti saanud piduline. Kole, kui juhtud pulmas ära surema! Mis temast edasi sai, ei tea. Ja see paar on tänaseks lahus.

Samuti on reisielamustega. Kellele meenub esmajoones ilus ilm ja hea toit või vastupidi, hull ilm ja masendav kõhulahtisus; kellele muuseumid, kirikud, iidsed varemed. Vana teatrietenduse, raamatu või filmi meeldetuletamiselgi ilmnevad lüngad. Mäletame fragmente, ent teosega taastutvumisel avastame uusi nüansse. Eriti nüüd, kus retrosaated, -filmid ja muu säärane on saadaval nii televisiooni kui ka Youtube´i kaudu.

Natuke irvitamisi võib öelda, et mäluhäiretega inimesel on hea elu: elad tänases päevas, kõik tundub uus ja huvitav. Nagu maimik, kelle jaoks esmakohtumine võilillega on enneolematu elamus.