Ene Veiksaare lähedane kirjasõber meenutab: ta oli oma elus viimastel aastatel kordi teelahkmel. Ellujääja läbi valu

Pirja Sarap tundis Ene Veiksaart neli aastat. Kuid olles vahetanud omavahel päevade viisi kirju ja sõnumeid, oli Pirja Enega lähedasem paljudest neist, kellega viimane igapäevaselt läbi käis. „Mitte alati ei naeratanud me oma kirjavahetustes ja pikkades telefonivestlustes. Ene oli kurb, tal oli hirm. Meie jaoks tähendas sõbrannadeks olemine keeruliste ja vahel ka ebaõiglaste elusituatsioonide lahendamise kogemuste jagamist,“ sõnab Sarap.

Tulesäde, alati positiivne ja naeratav – nii kirjutasid Veiksaare ekskolleegid järelhüüetes. See, mis toimus endise uudisteankru hinges ja elus tegelikult, on aga kohati vastupidine. Pirja, kellega Ene oli viimased neli aastat väga lähedane sõber, avaldab mõned tähenduslikud read nende suhtlusest. Ka tema meenutus Ene näoraamatu kontol eristus teistest selgelt.

”Hüvasti, mu eriline Sõber ja minu Suur Tugi viimastel aastatel alates Viljandist. Aeg sai meil lühike, aga üliarmas...Vaatan taevasse... Ja ei usu ikka. Aga Ene ütles mulle, kui kaotasin aasta tagasi kellegi, need sõnad...