„NII KOLE MAJA!“ Arhitektuurimuuseumi näitusel tutvustatakse Eesti postmodernistlikke maju

„Kõige huvitavamad muutused toimusid keldrikorrusel, kuhu projekteeriti ka kummaliste funktsioonidega ruume eesmärgiga kasvatada maja mahtu. Näiteks oli eraldi ruum kartulile ja hoidistele. Või õuntele ja kartulitele,“ räägib Eesti kunstiakadeemia nooremteadur Triin Reidla. Tema magistritööle „Nii kole maja! Postmodernistlikud elamud ja nende väärtustamise problemaatika“ tugineb Eesti arhitektuurimuuseumi näitus „Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel“.

Hüüatus „Nii kole maja!“ seostub vähemalt tallinlastele suuresti lollidemaa ehk ametlikult Ilmandu küla kuvandiga, kus 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate algul vabaduse ja mõõdutundetuse tuules kerkisid Ilmandu põldudele enneolematult suured ning edevad eramud, mida omakorda rõhutasid tornid ja tornikesed, mitmetahulised katused, erineva kujuga eenduvad aknad ning peasissekäiku rõhutavad sambad ja sambakesed. Nendesse majadesse kolisid sisse vaprad ja ilusad.

Näituse „Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel“ kuraator Reidla ütlebki väljapanekut tutvustades sissejuhatuseks: „Näitus püüab olla võimalikult lahtiseletav: millised on postmodernistlikud majad, kuidas neid ära tunda ja milline oli ajastu, kui neid maju ehitati. Näitus kergitab katteloori eelkõige neljalt elamualalt, mis on kavandatud 1970. aastate lõpust kuni 1991. aastani – Rehe tänava piirkond Viljandis, nn Arhitekti linnaosa ja Ihaste Tartus ning Ilmandu küla Tallinna külje all. Need alad valisin just seetõttu, et kui üksikuid maju sellest perioodist leiame peaaegu igast Eesti linnast, siis mind huvitas just see, et nad loovad ka mingisuguse keskkonna.“