EESTI KEELE „NÄRB JA KÄRB“ | Linnar Priimägi: tekstid on värvita ja nürid nagu pesumasina juhend!
Eesti keele oskus tõusis nüüd enneolematu pakilisusega päevakorda seoses uudisega, et vene õpetajad, kui neil pole eesti keeles taset B2, lastakse vahetult enne kooliaasta algust lahti. Tallinna haridusjuht arvab, et allesjäänud peaksid senise palga eest endi õlule võtma veel asenduskoormuse. Ja haridusminister ähvardab, et koolijuhid, kes ei oska tühjalt kohalt välja võluda B2 või C1 tasemega vene aineõpetajaid, lastakse lahti. Pole inimest, pole probleemi.
Aga tõepoolest, eesti keel ongi meie viimne rahvuslik varandus. Kui me selle kaotame, on kõik läinud. Wiedemanni sõnaraamatut tuleb tänapäeval pidada suuremaks rahvuslikuks aardeks kui „Kalevipoega“. Me peame harima oma aeda! Aga mis seal aias kasvab?
Mõned keelekategooriad on õrnemad, haavatavamad, ohustatumad kui teised. Sõnaliikidest näib praeguses eesti keeles esimesena vaikselt välja surevat määrsõna. Vaadake, kui kiduralt kasutatakse nüüdses ilukirjanduseski määrsõnu ─ tekstid on värvita ja nürid nagu pesumasina juhend! Või kui nigel on avalikus eesti keele kasutuses tegusõnade valik! Ennast kirjanikuks pidavad autorid viljelevad vaestemaja kõnepruuki, üllitavad romaane olukirjelduse ajalehekeeles. Kõige hullem, et eesti keele „närb ja kärb“ leiab aset luules.