ÕL PARIISIS | Paraspordi hämarad telgitagused: medali nimel võib nägijast pimegi saada

„Doping ei ole paraspordis üldiselt aktuaalne teema. Vähemalt ma ei ole kunagi midagi kelleltki kuulnud. Võib-olla parasport ei ole veel sinna jõudnud. Meie dopinguteema on pigem klassifitseerimistega petmine,“ arutleb Eesti paralümpiakoondise ujuja ja paralümpiakomitee juhatuse liige Matz Topkin.

Stopp! Mis klassifitseerimine? Parasport toimib pisut teistel alustel kui harjumuspärane tippsport, sest võistlustel osalevad kardinaalselt erinevate kehaliste võimetega inimesed. Võtame kas või Eesti koondise näitel: Robin Liksor (24) sündis ilma vasaku küünarvarreta, Matz Topkinil (26) seevastu on neljast jäsemest ainult üks (vasak jalg) nii-öelda tavaline. No kuidas sa paned nad võidu ujuma?

Et asi oleks võrdsem, on paraspordis moodustatud sugude sees erinevad võistlusklassid (näiteks ujumises on neid kokku 14 – 10 füüsilise, kolm nägemis- ja üks vaimupuudega atleetidele). Enne elu esimest (rahvusvahelist) starti peab parasportlane läbima klassifitseerimise protsessi, mille eesmärk on hinnata tema kehalisi võimeid ja seeläbi paigutada ta õigesse seltskonda. Häda on selles, et identse puudega sportlasi napib, seega on süsteemis paratamatult teatud annus subjektiivsust.