Hendrik ja Maria Terras: nutsime kordamööda ja vaatasime, et issand, kui ilus laps!
„Lapsest on nii vähe puudu ja sul on jõud täiesti otsas. Olin käpuli suure kummipalli peal ja ütlesin, et ma enam ei suuda,” meenutab Maria Terras Õhtulehe podcast’is „Beebipalavik“ 8. juunit, kui ilmale tuli tema ja abikaasa Hendrik Terrase pisitütar Amanda Mii. Maria ütleb, et teadis küll, et sünnitus on valus ja raske, kuid ta ei adunud, kui väsitav see olla võib. Sellest kõigest hoolimata oli sünnituskogemus nii positiivne, et Maria teatas vaid minutid pärast lapse ilmaletulekut, et nii võiks veel lapsi saada!
„Kui me kuskil käime, ütleme, et oleme suurpere,“ naerab Maria ja ütleb, et kolm kuud lapsevanematena on läinud väga hästi. „Täiesti aus olles on ikka päris raske,“ ütleb Hendrik. „Lapse sünd sattus kolimisega ühte aknasse ja intensiivset aega on palju olnud.“ Juba maikuus rääkisid noored „Beebipalavikus“, et hakkavad peagi kolima ja kastid on esikus valmis. „Kuni beebit polnud, olin ma piisavalt agar, et Hendrikule vastu vaielda, kuhu kolime ja mida valime. Amanda sündides polnud mul enam selle mõtte jaoks aega. Hendrik pani jala maha ja ütles, et nüüd kolime sinna ja punkt!“ muigab Maria.
Uut kodu valisid Terrased 11 kuud ja seda hakati otsima juba enne pere suurenemise uudist. „Kui saime teada, et laps sünnib, nõuded muutusid,“ ütleb Hendrik ja räägib, et Maria tahab alati saada parimat tehingut, ükskõik, kui kaua see aega võtab. „Meil oli mitu korterit välja vaadatud, aga naine ikka otsib portaalidest veel paremat kohta ja allahindlust. Pidin jala maha panema, et otsustame ära, muidu oleme oma segasummasuvilaga piltlikult öeldes tänaval.“ Kui Amanda Mii oli sündinud, saatis Hendrik naise koos beebiga Saaremaale Maria vanemate juurde puhkama, et ise kolida.