KURJA TEGEV LAPS ON HÄDAS | Liisa Pakosta: iga kustutatud eluküünal on liiga palju, ent alaealiste tehtud tapmisi ja mõrvu on haruharva

Inimese jõhker surnukspeksmine kahe alaealise poolt ei rabanud ainult Pärnumaad, vaid kogu Eestit. Politseile olid mõlemad poisid varasemast tuttavad. Igati põhjendatud on küsida – kas oleme olnud noorte seaduserikkujatega seni liiga leebed? Vaatamata ühele väga traagilisele juhtumile on kuritegelikule teele kalduvate noortega tegelemine olnud Eestis tegelikult edulugu. Meil polnud ühtegi alaealist enne seda kuritööd vangis. Selgitan, miks kõiki lapseealisi seaduserikkujaid pole kasulik kohe pokri pista ning miks läbimõeldud ennetustööst ning personaalsest abist on kõigil rohkem võita.

Tavaline lugu: 17aastane noormees on kasvanud vaid emaga, isa lasi pere juurest jalga. Ema töötas palju, et poega toita ja katta, aga poiss sattus juba üsna vara sõpradega koos alkoholi ja õige pea ka narkootikume tarvitama. Kogused kasvasid, poiss vajas raha oma sõltuvuse jaoks, tulid kelmused ja pettused.

Ema ei tulnud selle kõigega toime ega osanud poissi aidata, aga oli valmis abi vastu võtma, sest muretses väga oma poja pärast. Soov oma poega sõltuvusest välja aidata viis selleni, et Lootuse küla võttis poisi enda juurde olukorras, kus osad süüteod olid veel menetluses. Kusjuures enne lõplikku otsustamist käisid ema, noormees ja lastekaitsetöötaja Lootuse külas kohapeal, et näha sealset elu-olu.