ELU NAGU FILMIS: kuidas kunagisest tippsaksofonistist Arvo Stoltsenist sai sopajoodik, kelle surmahirm ja eelkõige armastus elule tagasi tõid
On 2004. aasta sügis. Üdini andekas multiinstrumentalist Arvo Stoltsen on kukkunud kõige sügavamasse auku oma elus. Ta elab Paides ühes mahajäetud majas ning joob veega segatud süütevedelikku. „Prügikastidest käisin süüa otsimas. Mul ei olnud raha, mul polnud mitte kui midagi. Kerjasin tänaval. Läksin bussijaama ja palusin inimestelt kojusõiduks raha. Valetasin. Häbi oli, aga valetasin. Nii sain poest uue pooleteiseliitrise pudeli. See oli odav ja seda sai veega lahjendada.“
„Jah, see oli mu põhi,“ tunnistab Arvo täna. „Pidev kaif oli sees. Kuid poolteise kuu pärast ei tunnetanud ma käega katsudes oma nahka kõhul ning ma oleks nagu kõndinud vati sees. Õnneks nägemine jäi alles.“
Kahe kuu pärast tähistab Arvo 75. sünnipäeva. „Kui surmahirm, kohalik sotsiaalosakond ja üks väga kallis inimene mu elus poleks mulle abikätt ulatanud, poleks minust siin täna rääkijat,“ ütleb ta. Ilma valehäbita ja selgelt silma vaadates.