ESINDUSDEMOKRAATIA VARJUPOOL | Toomas Alatalu: Eestis sööb võim nii erakonnad kui ka demokraatia

Juba 1992. aasta kiirelt jõustatud uue valimisseadusega läbi viidud valimised andsid Eesti tulevasele võimuliidule üksnes 51 kohta. Riigikogu kogunedes üllatati aga kõiki teatega, et nendega on liitunud kaks ülejooksikut opositsiooni leerist, kellest üks sai komisjoni esimeheks ja teine riigiettevõtte nõukogu liikmeks. Erakonnad alles kujunesid, kuid juba tehti puust ette, et põhimõtteil ja sõnadel pole kaalu – seda on võimul ja rahal.

Järgnevalt läbis Eesti rahvusvahelise hoolduse – meie suurimaid erakondi koolitasid erinevad rahvusvahelised fondid ja ideoloogilised ühendused, ent nende endi eristumisele tuli suuresti lõpp 2004. aasta Europarlamendi valimistega. Selle järgselt lõid kaks suurimat poliitjõudu liidu ja hakkasid koos kätte saadud enamust kasutama selleks, et vaid oma tahet kogu Euroopas kehtestada.

Mõistagi tähendas see kaasvalitseja seisukohtadega arvestamist või koguni nendega leppimist, ent vastukaaluks sai ka midagi omatehtut. Kümme aastat varem olid kõik pühalikult kuulutanud, et võim peab roteeruma, ent nüüd see unustati ja läks lahti pikaajaline võimul istumine, mis paraku kippus meenutama autoritaarsete režiimide kombeid.