JUHTKIRI | Rongide võlud ja valud

Kus lõpeb mõistus, algab raudtee, öeldi nõukogude ajal. Raudtee kuulsus oli halb, seal töötamine ebaprestiižne, töötajad peamiselt umbkeelsed ja eks oli vihatud parteijuht Karl Vainogi hariduselt raudteelane. Raudteed peeti perspektiivituks, isegi osa Tallinna–Haapsalu raudteest võeti vabaduse saabudes peagi üles.

Aeg on aga teinud omad korrektiivid ja suhtumist raudteesse muutnud – on selgunud, et vara on seda veel maha matta. Tellime koguni uusi ronge ja räägime Haapsalu raudtee ennistamisest. Rail Baltic niikuinii, kuigi kes teab, millal see veel ükskord valmis saab, seni on valmimistähtaega järjest edasi lükatud.

Kuhu asetub aga Eesti raudtee oma rongidega laiemas pildis? Vaadakem näiteks Poolat, meile sõbralikku riiki juba nõukogude ajast – Varssavi ja Krakowi vaheline kiirrong katab 300kilomeetrise vahemaa veidi enam kui kahe tunniga, kihutades kohati üle 200 kilomeetri tunnis. Kui kõik konutamised lennujaamades kaasa arvata, saab nii ühest linnast teise kiireminigi kui lennukiga, pealegi hulga keskkonnasäästlikumalt. Tulihingelisemad keskkonnaaktivistid eelistavadki lennukitele ronge või halvemal juhul busse. Vagungi sarnaneb seest pigem lennukisalongiga, ka stjuardess käib ringi.