TEATRIARVUSTUS | Rebitud hing ja avatud süda – Rakvere teatri „Klaaslaps“ pakub mõtteainet tükiks ajaks

Lapse kaotanud naise tundeid ei saa alahinnata, see on alati tragöödia. Lavastus „Klaaslaps“ paneb aga mõtlema laiemalt – mida tunneb mees, kui naine kaotab lapse? Või mida tunnevad arstid, kui peavad naiselt võtma armastatud ja oodatud lapse?

On 17. septembri õhtu. Sõidan koju Rakvere teatri Urmas Lennuki lavastatud ja Maarja Kangro kirjutatud lavastuse „Klaaslaps“ etenduselt. Pilvitust taevast vaatab mind „blue moon“ ehk siis hiiglaslik Kuu, mis asub Maale oma kõige lähemas punktis.

Meenub kosmoloogiast tuntud antroopsusprintsiip, mille sõnastas Cambridge´i Ülikooli professor Brandon Carter 1970. aastal. Selle põhimõte on lihtne – ilmaruum on nõnda loodud, et kõigi tingimuste kokkulangevusel saaks siin tekkida mõtlev elu. See tähendab, et ilmaruum on kujunenud, luues eeldused inimese sünniks. Olles osa kosmilisest tolmust, hoiab meid Päike, meie ema.