JUHTKIRI | Hingehoid

„Sind, Toots, on Jumal oma vihas loonud, nuhtluseks inimestele nende pattude eest,“ möirgas köster Lutsu „Kevades“, kui Toots oli Kiire juures ristsetel püha talituse ajal pilli mängima pannud. „Nii, nagu ta viljaikaldusi saadab, rahet ja vihmavalinguid tulla laseb, nii lõi ta sind kohutavaks näituseks maailmale, kui kaugele inimeselaps langeda võib, kui ta oma hinge eest hoolt ei kanna!“

Tootsi ajas köstri jutt kimbatusse: „No ütle, Imelik, kuda ma pean hinge eest hoolt kandma? Ja kus see hing üleüldse on? Kuda kantakse hinge eest hoolt?“ Imelikul oli vastus valmis: „Seo hing niidiga kaela!“

Aga tõepoolest, mis siis saab, kui ei kanna? Mis siis ikka saab. Mõisavalitseja saab, nagu võime Lutsu „Suvestki“ lugeda. Või leidis Toots vahepeal siiski viisi, kuidas oma hinge eest hoolt kanda?