SÜÜTA KÜÜNAL KA ENDA HINGELE | Õpetaja Annika Laats: et sa võiksid päriselt elada – kibeduse ja tigeduseta

Ööd muutuvad aina pikemaks. On pime. Ilmaruumis on see muutus paratamatu. Astronoomilises kalendris näpuga järge ajades avastan, et ainuüksi hingedeaja ehk novembrikuu jooksul lüheneb päev kahe tunni võrra. Talvise pööripäevani jääb sealt aga veel tükk maad astuda. Ometi me teame, et see pimenemine on pöörduv. Me teame, et juhtugu, mis juhtub – valgus tuleb taas. Meist sõltumata tuleb jälle kevad.

Meie sisemuses maad võttev pimedus ei ole tsükliline, see ei pruugi iseeneslikult taanduda. Sellele pimedusele peame kogu aeg vastu seisma. Üks kogenud reisijuht rääkis, kuidas lõunamaades käies tunneb eestlased juba kaugelt eksimatult ära, sest nad pööravad igal võimalusel oma palge päikese poole. Õigupoolest peaksime tegema seda kogu oma olemusega – pöörama end ikka ja üha üleni valguse poole. Ka siis, kui ümberringi on pime. Siis veel eriti.

Hingedepäeva komme süüdata koduakendel või kalmistutel küünlad ulatub otsapidi sajandite taha. Hingedele köeti saun ja kaeti laud, kuhu peremees esivanemaid järgemööda sööma kutsus. Nende eest paluti ja neid paluti: ühelt poolt paluti, et Jumala arm ja halastus hoiaks neid ja juhiks neid sinna, kus on igavene lepitus ja rõõm, teisalt aga paluti esivanematelt, et nad aitaks kuidagi kaasa siinsele elule, näiteks karja edenemisele ja viljakasvule. Igaviku poole vaadates paluti ühtlasi jaksu talvele vastu minna.