Terapeut: „Kaassõltuvus ei pea olema eluaegne vangistus. See on õpitud käitumine, millest on võimalik vabaneda.“

Kaassõltuvust seostatakse peamiselt alkohoolikute ja narkomaanide lähedastega. Tegelikkuses on see aga palju laiem fenomen, mis hõlmab kõiki suhteid, kus sõltutakse liigselt teise inimese emotsionaalsest või füüsilisest seisundist ning kus on ülemäärane kontrollivajadus. Selliste suhete puhul kipuvad partnerid pidevalt võtma päästja, ohvri või agressori rolle, mille vahel nad sujuvalt liiguvad. Lõpuks satutakse nn draamakolmnurka, kus rollide vahetamine on pidev ja väsitav.

Terapeut Andres Põhjala sõnul seisneb kaassõltuvuse tuum selles, et inimene tunneb vajadust päästa või hoolitseda teise inimese eest, lootes selle kaudu leida armastust, väärtust või kontrolli. See võib esineda väga erinevates suhetes – mitte ainult romantilistes, vaid ka vanemate ja laste, sõprade ja isegi töökaaslaste vahel. „Kaassõltuvuses on sageli üks partneritest pidevalt n-ö päästja rollis, püüdes lahendada teise probleeme, tema eest hoolitseda või tema elu eest vastutada. Kuid päästjast võib teatud hetkedel saada agressor, kes tunneb, et tema abi pole piisavalt hinnatud või ta on üle koormatud. Samuti võib päästja muutuda ohvriks, kui ta tunneb, et tema pingutused ei kanna vilja.“

Draamakolmnurk on dünaamiline süsteem, kus päästja, agressor ja ohver vahetavad pidevalt rolle. See tsükkel võib jätkuda aastaid ja isegi terve elu, kui inimesed ei suuda sellest välja astuda. Sageli tunnevad päästjad end kangelastena, kes kannavad raskust enda õlgadel, kuid samas pettuvad kiiresti, kui nende jõupingutusi ei hinnata või vastaspoole käitumine ei muutu.