Hortensiad annavad aias õieilu külmadeni

Eestlased on viimaste aastatega pöördunud hortensiausku ja vaevalt kohtab aeda, kus hortensiaid ei kasva. Nende kasuks räägib lisaks ilule ka külmadeni kestev õitseaeg, haiguste ja kahjurite puudumine ning vähene hooldusvajadus.

Sügisel pole aeda jäänud enam palju õitsejaid, saati veel põõsaid, kes nõnda ennastunustavalt õitseksid kui hortensiad. Nad sobivad kasvatamiseks nii üksikuna kui gruppidena, väikeste efektsete soolopuudena eesaeda või hoopis püsilillepeenardesse, samuti võib neist kujundada vabakujulisi hekke. Nende ilu tõuseb kõige paremini esile ajal, mil õhtud on pimedad – siis löövad nad oma suurte õisikutega helendama ka pimedamad aianurgad. Hortensiate eest hoolitsemisega saab hakkama igaüks, teada tasub vaid mõnd reeglit.

Olulisimat neist näitab hortensiate ladinakeelne nimi Hydrangea, mis viitab nende veenõudlikkusele. Kuivas ja lahjas liivases mullas hortensiad ei edene, sest nad ei talu läbikuivamist, samas koht, kus muru ka kõige põuasemal ajal püsib roheline, on neile just parim. Eriti oluline on niiske viljakas muld siis, kui istutate hortensiad päikese kätte, sest neile ei meeldi suvepäikeses kuumenenud pinnas. Seepärast on parem leida neile kasvukoht, kus nad on keskpäevase päikese eest varjatud, kuid siiski piisavalt valges kohas. Poolvari ja hapuka mullaga turbaaed sobib neile suurepäraselt, niiskust aitab hoida männiokka- või koorepurumultš. Hortensiad kasvavad ka varjupoolel, kuid siis kannatab jälle nende õitsemine. Hortensiate juurestik on maapinnalähedane, mistõttu ei tasu neid istutada teiste pinnalähedase juurekavaga puude või põõsaste lähedusse, kus nad vee ja toitainete pärast üksteisega konkureerima peavad.