JUHTKIRI | Oleme ise osa oma maa keele õpetajaskonnast!

Eestlastele meeldib rääkida, kui oluline ja kasulik on eestikeelsele haridusele üleminek, kuid peaksime peatuma ja küsima: kas mina aitan eesti keele levikule kaasa? Üsna tavapärane on ju näiteks olukord, kus taksos on muukeelne juht. Tema üritab vigaselt eesti keelt purssida, kahjuks on aga sama tavaline, et sellistel juhtudel hakkab klient ise juhiga mõnes mõlemale arusaadavas, enamasti vene või inglise keeles rääkima.

Loomulikult on ka olukordi, kus keelevahetus on hädavajalik. Elu ja surma küsimustes võiksime kõik kas või kehakeeles kõnelda. Enamasti minnakse teisele keelele üle aga seetõttu, et nii on endal lihtsam, kiirem ja mugavam. Rääkimata sellest, et kõditab meeldivalt enesetunnet – näed, mina oskan, aga sina ei oska. Ja võimaldab ühtlasi endalgi võõrkeelt praktiseerida.

Kuid mida see endaga kaasa toob? Näiteks Bolt on lausa firma tasemel lubanud töötajate keeleõppesse panustada. Aga kuidas peakski kaugelt tulnud töötaja sellega hakkama saama, kui tal puudub võimalus meie keelt isegi teenindajana töö juures praktiseerida? Selleta ta ju eesti keelt ära ei õpi. Oleme siis ise osa õpetajaskonnast! Me ei saa ju eeldada, et ainult niigi ülekoormatud õpetajad suudavad üha multikultuursemaks muutuvat ühiskonda eestikeelsena säilitada.