RAAMATUARVUSTUS | Silvia Ilvese teos pole vihkajatele järjekordne kont, vaid sefiiritort – täielik maiuspala
Tšellist Silvia Ilves on naine, kes ei jäta ilmselt mitte kedagi külmaks. Need, kes teda laval esinemas näinud – kas siis klassikalist muusikat mängimas või elektritšellost rokihitte välja võlumas –, teavad, et ta on üks ütlemata kirglik muusik. Ja need, kes on Silvia tegemistega kursis vaid kollase meedia veergudelt, võivad tõdeda, et oma eraelus on ta samasugune tulesäde. Särtsakas, kuum ja ohjeldamatu, nagu vulkaanist purskuv laava. Nüüd on Silvia oma loo pannud raamatukaante vahele ning võib öelda, et ta kisub teoses „Mina, Silvia“ end emotsionaalselt alasti.
„Kui te täna tulete mind kontserdile vaatama, ei näe te laval vaid üht naist tšelloga. Te näete seal ühte suurest muusikaperest pärit tüdrukut, ühte trotsi ja valu täis teismelist, noorukit, kes põgenes kodust ja lasi võõrastel meestel end alatult ära kasutada. Te näete seal noort naist, kes soovis üle kõige maailmas abielluda ja luua pere. Ja selle sama noore naise sees näete te ema, kes võttis oma kaks last kaenlasse ja lahkus vägivaldseks muutunud suhtest,“ seisab raamatu tutvustuses. „Te näete naist, kes lootis leida õnne miljonäri embuses, ent valis raha asemel eneseväärikuse. Nagu ka naist, kes igatses pereidülli maja, laste ja loomadega, aga sellest kõigest ilma jäi. Ja kõige selle ümber kumab naine, kes armastas nii kõvasti, et hävitas kõik, mis teele ette jäi. Kui te näete mind laval kirglikult tšellot mängimas, siis teadke, et selles kirglikkuses on peidus kõikide mu elatud elamuste ja kogetud kogemuste tulem. See on põlemine, milles on viha ja armastus üheskoos. Nii et armastage või vihake, aga selline ma olen. Mina, Silvia!“
Mina puutusin Silviaga esimest korda kokku 2016. aastal, kui kirjutasin loo temast ja tema neljast õest, kellega nad panid kokku bändi The Ilves Sisters. Tõdesin juba siis, et see naine on küll oma pere „must lammas“ (sellist pealkirja kannab ka üks peatükk raamatus) – alustades juuksevärvist ja lõpetades oma olemusega. Teised õed on blondid või pruunide juustega, Silvia kiharad aga mustad. Teised õed olid pigem jutustades tagasihoidlikud ja nende soojaks rääkimine võttis pisut aega, Silvia rääkis kohe eetri niimoodi täis, et teda tuli aeg-ajalt katkestadagi.