KORRAS NAGU NORRAS | Maire Aunaste: nad elavad oma elu õnnelikuks. Nad ei taha näidata, nad lihtsalt on

Ainuke riik Euroopas, kus ma siiani käinud ei olnud, oli Norra. Käisin nüüd siis ära. Olin terve nädala. Kuigi november ei ole mitte kõige parem kuu aastas uude riiki armumiseks – kui seal just 30 kraadi [sooja] varjus ei ole ning kus kõik tundub Eestiga võrreldes odav…

Minul oma iga arvestades kavalat tarkust muidugi jagub – nagu kilpkonnal elu jooksul kogutud. Kuna viimased paar aastat vestles minuga aeg-ajalt Facebookis eestlanna, kes oma juttudega Norrast lausa kannustas seda reisi ette võtma, siis nii tegingi. Seesama naine pakkus mulle välja veel paar Eesti naist, kellega võiksin intervjuude tegemiseks kohtuda. Aimasin, et äkki seekord saaks hakkama ilma hotellideta. Tavaliselt elan ma ju reisides ainult hotellides… See on aga reiside kalleim osa. Norra hotellide hinnad hirmutasid mind juba enne, kui neile otsa vaatasin.

Õnneks need paar Eesti naist, kes on elanud Norras juba 30 aastat, ei hakanud mu kirjutamissoovile vastu puiklema. Iseasi, kas ma nende lugudega üldse hakkama saan. Nüüd aga olin ööbimiste näol vastu võtnud avansi, mis Hemingwayd omal ajal Ameerika ajalehtedele lubadusi andes ja neile suure hilinemisega lugusid saates ei hirmutanud, mind aga küll. Nägin esimest korda Norrat, saamata aru ühestki norrakeelsest sõnast, pugesin inimeste eludesse mitmeks päevaks, olles võõram kui Norra troll eesti lastele ja jõudes kusagilt 30aastaste mälestuste tagant inimesteni, kes Eesti elu mäletavad vaid 90ndate värvides.