EPP PETRONE | Kuuldused Teet Kallase surmast on tugevalt liialdatud ehk Tehisaru saatuslik masinaloogika

Äsja pidin tegema oma elu kõige piinlikuma telefonikõne. Helistama inimesele, kes oli hiljuti haigevoodist tõusnud, ja paluma vabandust, et olen talle oma värskes raamatus „postuumset tänu“ avaldanud.

Mäletan seda hetke, mil viga tekkis. Kuidas ma kiirkorras guugeldasin ja tundsin hetkeks kurbust, et näed sa, Kallas ka lahkunud, tore mees oli ja peaks veel ta raamatuid lugema. Ise panin ma sel tempokal päeval kokku elulookildude raamatut Ott Arderist ning tegelesin järjest guugliratta keerutamisega: kes, kus, mis, millal on Arderi kohta öelnud, temaga koostöös teinud? Infootsimisest oli saanud minu uutmoodi sõltuvus. Takkajärele analüüsides tunnistan, et heaolutunnet tekitas ka otsingute tempo. Tuul vihisemas kõrvus infokiirteel, sisenesin ma minevikku oma küsimustega ja tõin kiireid vastuseid.

Pidevalt kippus minuga tempot hoidma ka see isekirjutav element guugliotsingu esireas, ilmselt teate, keda või mida ma mõtlen. Nii-öelda tehisintellekt, keda mina oma arvutisse tellinud pole, aga kes sinna ühel hetkel tekkis ja kellega olen harjunud.