Urmas Vadi: „Kõlab klišeelikult, kuid mõnikord on kõige veidramad või uskumatumad asjad võetud elust enesest.“

„Hiljuti kustutas üks mu hea sõber mind Facebooki sõbralistist ära. Esimene reaktsioon oli, et mis mõttes?!“ räägib kirjanik Urmas Vadi. Draama! Paha ja valus tunne oli, olgugi et täiskasvanuna mõtled, et mingid teemad sind enam jalust maha ei löö. Arusaamine, et mõnes asjas jääb inimene keskealisenagi lapseks, käivitas teda kirjutama näidendit „Lasteaed“.

Istume Rakvere teatri prooviruumis. Laua peal on „Lasteaia“ tekstiraamatud, mu käsi venib pikaks, et üht lehitseda, siis aga kargab pähe, et äkki ei tohi, võib-olla on tekstiraamat püha asi, mida ei või puudutada keegi peale näitleja, sest muidu läheb lavastus untsu. Kirjanik naerab ja ütleb, et umbes nii ongi. Paljud näitlejad on ebausklikud ja kui näiteks tekstiraamat maha kukub, siis tuleb sellele peale istuda. Väike maagia annab elule vürtsi.

Möödunud aasta oli sinu jaoks küll väga hea. Sind valiti aasta kirjanikuks, su romaan „Kuu teine pool“ oli ametlik rahva lemmik ja ühtlasi parim eesti autori ilukirjanduslik teos. Paar päeva tagasi avalikustati ka raamatulaenutuse edetabel ja „Kuu teine pool“ oli Sven Mikseri „Vareda“ järel täiskasvanukirjanduse hulgas teisel kohal. Väga palju tunnustust ühekorraga.