JUHTKIRI | Muutuv kirjandus

Järjekorras kolmas raamatuaasta – esimene oli 1936. aastal, järgmine aastal 2000 ja nüüd siis kolmandat korda – algas uhkelt, „kirjandusminister“ Mart Juure raamatuklubis oli külas president Alar Karis isiklikult. Aga juba on see jõudnud ka esimese rahulolematuse majja tuua.

Asi algas sellest, et ERR pani rahva abiga paika Eesti kirjanduse põhjal valminud filmide edetabeli. Võitis „Kevade“ (O. Luts), aga teisele kohale jäänud „Tõde ja õigus“ (A. H. Tammsaare) puksis kolmandale kohale sajandi filmide edetabeli tipus trooninud „Viimse reliikvia“ (E. Bornhöhe). Paksemat verd põhjustas see vanema põlvkonna hulgas: üks on ju klassika, aga teine alles hiljuti valminud! Mõtlemisainet on pakkunud seegi, et tabelisse mahtus naiskirjanikke napimalt.

Kuid nii filmil kui ka selle aluseks oleval kirjandusel ongi omadus ajas muutuda. Põlvkondade konflikt väljendub selleski, et iga laps ei pruugi enam aru saada, mis lõbu võib leida karjapasunast või pääsupesade otsimisest. Ka rahvuseepos „Kalevipoeg“ vajaks hädasti uut kokkuvõtet, mis kindlasti ei vähenda Eno Raua tehtu väärtust omas ajas – lihtsalt viisid, mil moel multimeedia keskele sündinud lapsi köita, peavad ajaga kaasas käima.