TARMO URB EESTIST PÕGENEMISEST: „Me ei tahtnud minna. Aga siis tuli inimene, kes ütles mulle: Tarmo, sind tapetakse ära!“

„Vangid on öelnud, et kõige hirmsamad hääled Patarei vanglas olid koerte haukumine, pekstavate ja vägistatavate karjed, püssiluku klõksatused... Aga minu meelest oli kõige kohutavam suveõhtutel linnahalli kohvikust kostev vaikne muusika, inimeste naer ja klaaside kõlin. See heli tuli mööda vett nii selgelt, nagu oleks kõrvaltoas,“ kirjeldab muusik ja poeet Tarmo Urb elu Patarei vangla trellide taga. „Ma olen täiesti kindel, et mõnigi mees murdus ja tõmbas endale paela kaela just nende häälte peale.“

Oli oktoobriõhtu aastal 1988. Tarmo ja Toomas Urb istusid kirjanik Harri Sirola autos, sõit viis Helsingist Turusse, Urbid pidid jõudma öise Stockholmi praami peale. Vennad olid hiljaaegu Eestist üle lahe põgenenud, kuid Soomeski ei olnud nad KGB pika käe eest kaitstud.

„Olime Tomiga just andnud Yle-Kakkosele intervjuu, mida tehes kaameramees ja produtsent voolasid higist ja ütlesid, et teid tapetakse ära selle peale, mida te just rääkisite,“ meenutab Tarmo. „Samal õhtul sõitsimegi Helsingist minema. Ja kui me läbi vihma ja pori Turusse sõitsime, sündis tagaistmel see laul, „Citizen of Sun“, „Päikese kodanik“. Ma sõna otseses mõttes nägin, kuidas maailmast, mis seni oli olnud nagu üks pitsalõik, sai terve pitsa. Vabadus! Kogu maailm avanes.“