JUHTKIRI | Erakorraliste valimiste ihalus

Erakorralised valimised, millest opositsioon eesotsas Urmas Reinsaluga pasundab, võivad olla vajadusel palju väärt. Eesti põhiseaduse kohaselt võib need välja kuulutada, kui riigi valitsemine on jõudnud ummikusse. Kuigi praegu on valitsusel üks kõigi aegade madalamaid populaarsusreitinguid, on valitsemiskriisist asi kaugel – riik toimib, kuigi kõigile ei meeldi. Ent inimeste usaldusega mängimine ei tule kunagi kasuks ja hunti tuleb hüüda siis, kui ta on päriselt platsis.

President peab riigikogu erakorralised valimised välja kuulutama kolmel juhul: kui peaministrikandidaat ei suuda moodustada valitsust, mõni rahvahääletusele pandud eelnõu ei saa piisavalt poolthääli või kui riigikogu pole riigieelarvet vastu võtnud kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust. President võib valitsuse ettepanekul välja kuulutada riigikogu erakorralised valimised ka siis, kui riigikogu on avaldanud valitsusele või peaministrile umbusaldust. Ühtegi neist tingimustest praegu täidetud pole.

Seda teab ka erakorraliste valimiste trummi taguv Reinsalu. Tema juhitav Isamaa on tõesti praegu kõigi küsitluste kohaselt rikas ja õitsev pruut, kel õigus jalgadega trampida, kuid Reinsalu vast mäletab aegu mitte nii kaugest minevikust, kui arutleti, kas see sama nime all üldse Eesti poliitmaastikule alles jääb.