SEISUKOHT | Tim Bluz: sa värvisid koera roosaks moe pärast? Mis sul viga on?

Ühel päeval pöörasin valgusfoori taga seistes pead ja märkasin autoaknast naist, kes kõndis uhkelt oma koeraga. Midagi tundus aga valesti olevat – koer, kes pidanuks olema lumivalge kasukaga, oli värvitud… roosaks! Esmalt arvasin, et tegu on kummalise valgusefekti või liigse kofeiini mõjuga, kuid lähemalt silmitsedes ei jäänud kahtlustki: kodulooma karv oli tõepoolest üleni Barbie karva roosa. Isegi rihm oli hoolikalt sama tooni valitud.

Klikkide ja laikide tagaajamises – võistluses, mida ei võida kunagi – ületatakse tihti nii eetika, moraali kui ka mõistuse piire. Kõige hullem on see, et me ei näi enam tajuvat sobimatut käitumist millegi šokeeriva või äärmuslikuna, vahel vaid pööritame silmi, mõeldes: „Ah, järjekordne attention seeker ehk tähelepanuotsija“. TikTok on toonud meie ellu uutmoodi õuduse, mis ei ole võrreldav sellega, mida me Stephen Kingi õudusnovellidest tehtud filmides näeme – see toimub päriselt. Paarikuused beebid visatakse lumekoobastesse, hüpatakse kõrgetelt hoonetelt–- Selles kontekstis polegi justkui ime, et ka koduloomade karva värvimine kõikidesse vikerkaarevärvidesse on leidnud sotsiaalmeedia platvormil oma järgijad.

Näha asja päriselus ei ole aga sugugi sama, mis ekraanil. Millal muutusid meie intelligentsed neljajalgsed sõbrad inimese aksessuaariks? Mis juhtus Saint-Exupéry „Väikeses Printsis“ avaldatud mõttega, et me oleme vastutavad nende eest, kelle oleme kodustanud? On kurb, et tuleb jätkuvalt täiskasvanutele selgitada, et loomad väärivad austust.