MAIRE AUNASTE: kas alles surres saab sellest pimedast mehest kodanik, kellega tuleb arvestada?

Seekordse eriliselt lühikese talve ja varase kevade järel avastasin paar nädalat tagasi aiast jubeda vaatepildi: seal, kus märtsi alguses peaksid lumest lagedatel laikudel ajama võidu kaelu sirgeks looduse „rühmvõimlejad“, lumikellukesed, oli veel midagi.

Lumikellukesed kössitasid salgakaupa hirmunult mustade mullahunnikute vahel ja mina kartsin vaat´ et lilledest rohkemgi. Ma ei tea ju, mida nende hunnikutega peale hakata, aga sellest ometi sain aru, et mingit muruniitmist tänu ligi 30le mutimulla loomingule sel kevadel ega suvel ei tule. Ja sellega võib öelda, et aed on looduse poolt üle võetud.

Hiljutised – ma ei ütleks isegi muutused, vaid terve maailma muutumine! – meenutab mulle just tänu neile süsimustadele mullahunnikutele, et maailmas ongi kõrvuti valge ja must. Silmi kissitama panev valgus ja kõhedust tekitav pimedus. On tunne, nagu korraga eksisteeriks kaks paralleelmaailma: üks maa peal ja teine maa all. Ja me ei tea, mis seal maa all toimub. Isegi kui päeval – iga päev! – tehakse rahustavaid ja täitsa arukalt kõlavaid sõnu, selgub hommikul, et hullumeelsus on ööga mõistusest võitu saanud. Nagu tõepoolest valitseksid või vähemalt annaksid nõu maailma juhtima valitud indiviididele pimedusega löödud elukad…