„Sauna taga tiigi ääres“ autori elutraagika: annet varjutas vaimuhaigus

Laulukest „Sauna taga tiigi ääres“ on kuulnud paljud. Et aga tegemist pole mitte rahvaloominguga, vaid selle autor on Räpina kandist pärit Hermann Julius Schmalz, teavad ilmselt vähesed. Võhandu ööbikuks kutsutud Schmalz oli värvikas kirja- ja muusikamees, kes vaimustus setu folkloorist ja kasutas seda ka oma loomingus.

Samas oli Schmalz õnnetu saatusega heatahtlik veidrik, kes sai noorukina põlevat naabermaja nähes nii suure trauma, et see lõi tema vaimse tervise tasakaalust välja. Ta pidas end suurushullustuses nii Poola kuningaks, maailma valitsejaks kui ka ilmatargaks ja uskus, et suudab viiulimänguga vihma välja meelitada. Vahel see tal õnnestuski.

Schmalzist on säilinud vaid käputäis fotosid, aga tema kaasaegsete kirjelduse järgi võime silme ette luua pildi pikka kasvu mehest, kes kandis sõjaväelase sinelit meenutavat kinnise kaelusega kuube ja pikki pükse ning iga ilmaga peas korralikku kaabut. Kuue ette oli kinnitatud paarkümmend tema enda tehtud aumärki. Külmade ilmadega oli tal seljas või õigemini õlgadel pruun mantel, varrukad rippusid tühjalt. Nii paistsid ta aumärgid ka talvel paremini välja. Kuna taskute voodrid olid katki, vajusid kaasaskantavad asjad karmanitest mantli alumisse äärde. Schmalz oli heatahtlik, sai inimestega hästi läbi ja armastas loomi, isegi ämblikke, konni ja mardikaid, ega sallinud, kui keegi neile haiget tegi.