Juhtkiri | Isale rohkem puhkust!

Raske on üldistada, kas tänapäeva isad on oma laste ellu rohkem kaasatud, kui olid meie esiisad – nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid mälestusi isadest-vanaisadest. On neid, kelle jaoks paps seostub kuldsete kätega, mis ehitasid lapsele mänguonni, tõukasid hoogu rattale ja sõlmisid jalatsipaelu. On teisigi, kes vanemaks saades peavad nukralt tõdema, et oma isa jäigi võõraks. Nagu nüüdki, sest rõõmustavat tänavapilti üha rohkematest lapsekäru lükkavatest isadest tuhmistavad meediasse jõudnud jahmatavad lood elatisvaidlustest.

Siiski leidub märke, mis näitavad üheselt, et Eesti isad on hakanud oma järglastega rohkem aega veetma. Nii jõudsime mullu esimest korda seisu, kus tasustatud isapuhkust kasutasid rohkem kui pooled värsketest isadest. Skandinaaviast, kus see osakaal on üle 80%, oleme küll veel kaugel maas, kuid ehk aitab vahe tasa teha 2020. aasta juulist jõustuv seadusemuudatus, mis venitab seni kümnepäevase puhkuse kuuajaliseks. Just aega, kui kohustused kuklasse ei hinga, vajab meie keskmiselt ületöötanud ja tihti kodust kaugel tööd rabav Eesti isa kahtlemata rohkem.