Kas paberkirjade kadumine jätab tulevased biograafid pika ninaga?

Mõne möödunud sajandi loomeinimese elulugu uurides astub praegune biograaf läbi näiteks Teatri- ja muusikamuuseumist: seal pakutakse võimalust piiluda ajalooliselt tähtsate inimeste isiklikku säilinud kirjavahetusse, et ammutada eriti ausat, vahest pikantsetki materjali. Aga mida hakkab peale ajaloolane 50 või 100 aasta pärast, olles fakti ees, et praegu veel lapsekingades tulevikutäht pole saatnud ühtegi paberkandjal kirja?

Kas sõnum, mille ma sõber Mardile kirjutan, talletub Facebooki või Google'i hiiglaslikes serveriparkides? Kahtlemata. Kuna sääraseks andmekogumiseks vajalik mälumaht ulatub kosmiliste arvudeni, pakun lihtinimlikult ilmestava näite: Facebookil on eelmise aasta seisuga 1,4 miljonit ruutmeetrit serveripinda. Kui palju seda on?