Tõnis Mägi: „Inimesed arvavad, et ma olen maru tõsine inimene ega tea, et olen tegelikult vimkavend."

Aasta 1996. Jaanipäevaeelne valge öö. Sagadi mõisa saalis mängib klaver. Klaverikaanel lõõmavad küünlad. Klaveritoolil istub muusik Tõnis Mägi. „Ole ettevaatlik, siin käib öösiti ringi pikas mustas siidkleidis naine,“ hoiatas mõisahoidja Tõnist enne, kui lubas ta ööseks häärberisse meloodiaid looma. „Ta ütles seda täiesti surmtõsise näoga,“ muheleb Tõnis. „Kratsisin kukalt, sain aru, et ta viskab villast. Aga istusin seal mõisa saalis kaks ööd, kui mitte rohkem. Laulud ainult tulid ja tulid.“

Musta siidkleidi kahinal parkette pidi liikuvat daami noil öil näha ei olnud. Küll aga olid need juunikuised ööd Tõnise sõnul erakordsed. Ilma kummitusnaisetagi. „See mõis ise inspireeris,“ mäletab ta toonast loomepalangut, kui teiste laulude seas sündis „Romansi“ meloodia, millele Villu Kangur kirjutas paljutähendusliku salmi: „Saatus loeb sulle pasjanssi,/ kuid kui sa ta kaarte ei näe,/siis vala valu romanssi/ ning ootama jää...“