Manija Virve – kõige kuulsam kihnlane

See oli vast suvi 2008, kui esimest korda Kihnu saare peal Virvel külas käisin. Ajasime lehe- ja niisamajuttu, tegime pilti ning kuidagi sai sedasi, et sõitsime Virvega kalmistule. Virve käis ja näitas, kus ta kallite hauad. Vist viskas mõne kalmu pealt oksa eemale, vist pühkis korra-paar rätinurgaga silmigi – et siis järgmisel hetkel lagistada edasi oma naeru, mis meenutas vahel lõbusas tujus hülge kõhistamist, vahel jälle kavalat salavigurit plaaniva kajaka kilkeid.

Palav suvepäev ja surnuaial rahvast vähe, aga ometi tuli meile tagasiteel vastu üks proua. Tuli vastu nagu Kihnu proua ikka: rätik peas ja kört seljas, nägu päevitunud ja kõnnak pisut kõikuv. Saa sa nüüd aru, kui vana täpselt, aga no Virvest väga palju noorem mitte. Tuli vastu enesekindla sammuga, polnud vähimatki kahtlust, et ta teadis oma kodusaarest ja siinsete perede ajaloost vähemalt kõike, võib-olla natuke rohkemgi.

Eks ta oli juba eemalt märganud, et Virve kalmistul, mingid lehemeeste moodi tüübid sabas.