Astrid Böning-Nõlvak: „Virve kirjutas kõik lauluks, isegi oma rasked õnnetused, millest ta elus läbi oli tulnud.“

„Juba minu esimene kohtumine Virvega 2002. aastal oli väga soe. Mind puudutasid Virve lood ja laulud, see tema puhas hing, mis kõigest välja kumas. Ja selline „puhas hing“ ta oligi,“ meenutab oma esimesi lähedasemaid kokkupuutepunkte Kihnu Virvega rahvamuusik, rahvamuusikaõpetaja ja Hiiumaa pärimusmuusika festivali korraldaja Astrid Böning-Nõlvak.

„Virve oli ehe, elurõõmus ning elujõuline. Temas oli ka palju mängulisust ning seetõttu võis ta sind alati ka lavasituatsioonis üllatada,“ sõnab Astrid. Just mängulisust silmas pidades on Astridile eriti eredalt meelde jäänud üks kontsert Hiiumaal. „Talle meeldis nalja teha ja inimesi üllatada. Ühel jõuluesinemisel Hiiumaal tõmbas ta oma kasuka tagurpidi selga, sidus salli habemeks, pani pähe päkapikumütsi, päikeseprillid ette ning astus publiku ette jõuluvanana. Tal oli näitlejaannet,“ ütleb Astrid. Mida kinnitab seegi, kui elavalt ja krutskiga ta anekdoote rääkis.

„Samas oli ta väga osavõtlik ja lihtne, inimestel oli temaga kerge suhelda,“ tulevad Astridi jutu sisse ka mõtlikumad toonid. „Ta ei mõistnud kedagi hukka ning suhtus igaühte nagu vanasse sõpra.“ Jah, ta võis väga otse ja krehvtiselt vahel asju öelda, sest maainimesena oli ta harjunud kõike väga otse ja ilustamata nimetama, aga see ei muutnud teda labaseks, tõdeb Astrid. „Virve hindas viisakust ja talle ei meeldinud labasus ega ropendamine. Virvele meeldis nalja teha ja meil oli Virvega esinemistel koos alati tohutult lõbus. Käisime Olavi Kõrre ansambliga palju koos esinemas.“