Astrid Böning-Nõlvak: „Virve kirjutas kõik lauluks, isegi oma rasked õnnetused, millest ta elus läbi oli tulnud.“

„Juba minu esimene kohtumine Virvega 2002. aastal oli väga soe. Mind puudutasid Virve lood ja laulud, see tema puhas hing, mis kõigest välja kumas. Ja selline „puhas hing“ ta oligi,“ meenutab oma esimesi lähedasemaid kokkupuutepunkte Kihnu Virvega rahvamuusik, rahvamuusikaõpetaja ja Hiiumaa pärimusmuusika festivali korraldaja Astrid Böning-Nõlvak.

„Virve oli ehe, elurõõmus ning elujõuline. Temas oli ka palju mängulisust ning seetõttu võis ta sind alati ka lavasituatsioonis üllatada,“ sõnab Astrid. Just mängulisust silmas pidades on Astridile eriti eredalt meelde jäänud üks kontsert Hiiumaal. „Talle meeldis nalja teha ja inimesi üllatada. Ühel jõuluesinemisel Hiiumaal tõmbas ta oma kasuka tagurpidi selga, sidus salli habemeks, pani pähe päkapikumütsi, päikeseprillid ette ning astus publiku ette jõuluvanana. Tal oli näitlejaannet,“ ütleb Astrid. Mida kinnitab seegi, kui elavalt ja krutskiga ta anekdoote rääkis.