VISA NAGU KASS! Kihnu Virvet ei võtnud ei vesi, ei välk ega nõiduski

Virve ütles, et ta usub saatust. Ja seda ka, et kuskil on keegi, kes ta üle valvab ja on abiks. „Tead, elus on seukseid aegu, kus ma tõesti olen hädas olnd ja pole teadnus, kust otsast alustada. Pole enam põhja all,“ räägib Kihnu rahvalaulik oma elulooraamatus. „Aga siis tuleb seuke teine pööre sisse, et saad jälle jalad alla. Peab ju olema kuskil keegi?“ Neid kordi, kus surm on vaid juuksekarva kaugusel, jagus Kihnu Virve ellu rohkem kui sõrmi kindasse mahub.

Virve Elfriide Havik sündis 30. jaanuaril 1928 Pärnus. Tema ema Liisi (Elisabet) ja isa Karl said tuttavaks Pärnu tikuvabrikus töötades. Nad armusid ja abiellusid. Liisi oli Kihnust pärit tüdruk, Karli pere oli tulnud Pärnusse Riiast. Havikute perre sündis neli last: Helju (1925), Virve (1928), Erich (1934) ja Eduard (1939).

1930ndate keskel kolisid Havikud Manijale – Liisi vanemad olid saanud sinna maatüki. Kuna Kihnus sündis tollal nii palju lapsi, hakkas saar elanikele kitsaks jääma ning seetõttu otsustas Eesti riik tükeldada 1933. aastal Manija saar 21 kalurikohaks ning jagada need maatükid loosi alusel Kihnu maatameeste peredele. Nii juhtuski, et Kihnu juurtega Virvest sai hoopiski Manija tüdruk.