Siiri Laidla | Mis mängu sa mängid?!

Pole ühtki loomatitte ega inimlast, kes ei oskaks mängida. See tundub olevat samasugune sünniga kaasa saadud ürginstinkt nagu emapiima imemise oskus. Hullavad ja müravad nii tubased kassipojad kui ka metsikud hundikutsikad. Lapsuke jääb aga kängu, kui tal ei võimaldata mängida. Võib küsida, et kui piim on kasvamiseks ja arenguks vältimatult vajalik, kas sama kehtib ka mängu kohta?

Jah, mäng on imeliselt lihtne ning samas tohutult keeruline nähtus. Ma ei kavatse siinkohal kasvatusteadlaste ja psühholoogide uurimusi ja seisukohti osundama hakata. Neid leidub palju. Igatahes on mäng väikese inimese töö – nagu laulis kunagi Ivo Linna. Ehk teisisõnu: mäng valmistab uut ilmakodanikku tõsieluks ette. Ja mäng saadab inimest kogu elu. Tõsimeelsed täiskasvanud võivad sellele muidugi vastu vaielda. Nende meelest on elu karm võitlus, kus peale jäävad tugevamad ja targemad. Mõnel kulgeb see võitlus „nagu mängeldes“, teisel mitte.

Huvi pakub see sõna ka filoloogi seisukohalt. Kui miski tundub lihtne, on see „lapsemäng“. Kui miski tundub väär, siis öeldakse, et „mina selle mänguga kaasa ei lähe“. Klõpsad teleka lahti ja sealt hoovab lausa mängusadu: mälumäng „Kuldvillak“, lotomäng „Rooside sõda“, igasugu tantsu- ja laulumängud alates „Tantsudest tähtedega“ kuni „Ma näen su häält“ ja „Orkestri mängudeni“. Endisaegadest meenub miljonimäng („Kes tahab saada miljonäriks?“), huumorisaated, kus mängitakse erinevaid rolle jne. Nii et suured inimesed mängivad küll. Ja teevad seda täie tõsidusega, sest nad ei mängi niisama – mängus on sageli suur raha. Olgu endale või heategevuseks.