Marko Matvere: „Virve oli kõige ehtsam vana tüübi eestlane ehk arhailine eestlane.“

Aasta 2017. Räimefestival. Õhtuse simmani lõpus läheb Kihnu Virve tantsuplatsilt lava ette, annab Marko Matverele musi ja palub laulu. Selleks on „Kerjuse laul”, mis algab fraasiga „Kõik roosid ma kingiksin sulle“. „Virve, muidugi ma kingiksin kõik roosid sulle! Kui mul oleks siin mõnigi roos, siis ma kingiks selle sulle! Ja me laulaks sulle, kui me sõnu teaks,“ ohkab Marko Matvere. Ent lugu tuleb Virvele siiski – ühe salmi jagu.

Vastu räimefestivali simmanit jättis Virve kargu koju, et koos tütre Urvega VLÜ saatel tantsugi lüüa. „Ega neil poistel viga pole, jah,“ rääkis Urve tooma Maalehele ning lisas, et neil on lausa vastastikused õppetunnid ette näidata: Matvere õpetas pereansambli laval kenasti kummardama, nemad omakorda näitasid ansamblipoistele, kuidas korralik kallistamine käib: „Meil on ikka nii, et kohe kallistatakse! Aga nemad olid esiti kanged nagu plangud! Nüüd on ikka juba harjunud ja õppinud!“ Selle loo peale puhkeb Matvere naerma ja kohmab: „Ju siis niimoodi oli ja seisimegi nagu plangud.“

Ent märksa paremini, kui Virve tollal soovitud „Kerjuse laulu“, oskab ta esitada Virve lugu „Sõitsin mina laeval“. „Olin ühe korra tuuril Virvega, sealt selle loo leidsin,“ meenutab Matvere, kelle repertuaari see lugu sisse sai ja jäi. Tolle tuuri kontserdid olid hiigelpikad, pea kolmetunnised. Lisaks veel ühised bussisõidud ühest kontserdipaigast teise. Täis pikki jutuajamisi.