Vaimukas kukerpallitaja: komöödiameister Hugo Raudsepa kannatustetee

Majanduskriisi ajal läinud sajandi kolmekümnendatel aastatel kippusid teatrid rahvast tühjaks jääma. Siis tuli Hugo Raudsepp. Tema „Mikumärdi“ meelitas saalid pilgeni täis ja tõstis vaatajanumbrit vähemalt 100 000 võrra. Hooga kirjutas ta igal aastal ülimenukaid näidendeid ja määras sellega teatrimoe. „Ega keegi enam draamasid kirjuta. Ikka komöödia ja komöödia,“ nentis seepeale kirjanik ise. Tänapäeval on teatri- ja filmikriitik Andres Laasik tabavalt öelnud, et lopsaka külahuumori meister Raudsepp oli esimese vabariigi Andrus Kivirähk. Komöödiakuningas.

See oli aasta pärast Tartu linnakooli lõpetamist ja Rakke vürtspoes müüjaõpilase ametiproovi tegemist, kui Vaimastvere mõisa viinameistri poeg (Viktor Paul) Hugo Raudsepp ajakirjas Linda 1901. aastal oma esimese luuletuse avaldas. Luuletajat temast siiski ei saanud. Kirjutas ajalehtedes kriitikat ja följetone, toimetas Viljandi Sakalat ilmasõja aastatel, oli seal hiljem aselinnapea, valiti ajutise maanõukogu ja Asutava Kogu liikmeks. Raudsepp kuulus Eesti sotsialistide-revolutsionääride, esseeride, parteisse. Nagu mõni teinegi tollane väljapaistev kultuuritegelane. Elukutseliseks poliitikuks ometi ei hakanud, vaid teenis päevast päeva leiba Milli Mallikase varjunime all naljavesteid kirjutades.

Vabastav naer ongi ju see, mida maailm kõige rohkem vajab.