OLÜMPIA VAIMUD | Mart Soidro: Eesti koondise energia on paigas. Isegi avatseremoonia oli hea, kuigi Zahharovale ja Vooglaiule ei meeldinud

Kirjutasin nädal tagasi olümpiaeelse arvamusloo pealkirja all „Ootused ei ole eriti kõrged.“ Miks ometi? Ega mul enda õigustuseks midagi mõistliku öelda ei olegi. Pelgasin nimelt neid enampakkumisi jälgides, et ootused on liiga suureks puhutud ja väga kurb oleks pärast näha ümberringi väga kurbi kodanikke koduvabariigis, keda ei lohuta ju sportlase tõdemus pärast ebaõnnestunud etteastet: „Andsin endast parima ning siit on hea edasi minna.“ Aga nüüd…

Neid ridu arvutisse toksides on oma etteaste teinud juba peaaegu pooled meie sportlased ning vähemasti algkõrguse on minu meelest ületanud kõik atleedid. Möödas on ajad, kui meie sportlastega juhtus igasuguseid äpardusi: kes pani liiga palju tina (kelgu sisse) ja kellel tulid uisukruvid enne starti ära. Rebenenud ujumispükstest rääkimata. Kõik on muutunud professionaalsemaks ja kasutusele on võetud uued teaduspõhised meetodid.

Näiteks meie judokas Klen-Kristofer Kaljulaid, kes kandis avatseremoonial Eesti lippu, rääkis ajakirjanikule, et enne võistlust käis Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa tema hotellitoa pendliga läbi, peletas kurjad vaimud minema ja tuvastas, et energiaga on nüüd kõik paigas. Mauritiuse esindajast saigi meie vägilane jagu, aga jaapanlase Murao vastu, kes tuli hiljem hõbemedalile, polnud Sõõrumaa pendlist paraku enam kasu.