Aili Vint leinab sõpra: „Olen kindel, et Lembit valib pilve, mis ulbib mere kohal.“

Täna oleks kunstnik Lembit Sarapuu saanud 94aastaseks. Ometi tuleb seda nüüd tähistada sünniaastapäevana, sest üle kuuekümne aasta kunstnikuna tegev olnud Sarapuu lahkus igaviku teele kaks päeva enne oma sünnipäeva.

Arhitekt ja kunstnik Vilen Künnapu oleks täna teinud sõber Lembit Sarapuule õnnitluskõne. Kuid poleks teda ka siis kätte saanud, kui Sarapuu oleks olnud elavate kirjas . „Muidu ikka rääkisime telefonitsi, aga millalgi varakevadel ta enam telefonile ei vastanud. Uurisin siis ta poeg Hermeselt, mis isaga lahti ja sain vastuseks, et isal enam mobiili pole, ta olla selle aknast välja visanud, sest oli selle peale vihastanud. Moodsa aja vidin ilmselt hakkas närvidele käima,“ räägib Künnapu.

Sarapuu oligi läbi elu vastuvoolu ujunud ning tal oli oma arvamus ka erinevatest riigikordadest. Ei olnud ta rahul ühe ega teisega. „Selline vaikne protestija oli, barrikaadidele ei roninud. Aga ütles, et tema vanaema oli ikka öelnud, et kõige parem aeg oli tsaariajal,“ meenutab Künnapu. „Kunstnikud, eriti head kunstnikud, peavadki oma joont ajama. Aga teistele inimestele võivad nad vahel mõjuda ka imelikena, isegi veidrikena. Mina nimetan sellist vahel ka ootamatut käitumist või teistmoodi reaktsiooni suure inimese enesekaitsereaktsiooniks. Ta oli selline hea klassikaline kunstnik, aga oma nihkega ja see nihestatus ning julgus vaadata teistmoodi maailmale võlus ka mind, sest meil oli selles osas nii mõndagi sarnast.“