TÕNIS ERILAID | Põhja valge naine: menuka lööklaulu imepärane muutumine

„Kauneist naisist tehtud palju juttu, nendest kihiseb Pariis. Ent nad jahtuvad ka üpris ruttu, sest see on nende naiste viis. Ma Pariisis olen käinud… aga sind, mu neid, ma olen näinud ja see on viind mind unelmate maale. Külm oled sa, Põhja valge naine, näid kauge, kättesaamatu kui põhjatäht. Ma tihti mõelnud, on see külmus ebamaine, kas teeseldud või siiski eht,“ kirjutas Gert Helbemäe teksti Boris Kõrveri šlaagrile 1937. aastal ettekandele tulnud kuuldemängus „Lööklaul“. Ta ei teadnud veel, et laulusõnadest saab edaspidi muutunuina rinderomantika ja väliseestlaste koduigatsushüüd.

Kuuldemäng on kuuldemäng. Mõned korrad eetris ja kõik. Üldrahvalikku lööklaulu, ehk nagu tollal öeldi šlaagrit, sellest kergemeelsest palast kohe ei saanud. Alles sõja-aastail tuli populaarsus, kui toona raadio kirjandus- ja muusikaosakonnas töötanud ja muu hulgas Eesti leegionäride laulu sõnad kirjutanud Helbemäe viskas Pariisi laulust välja viited paljudele (truudusetutele) kaunitele naistele. Aeg ei olnud selleks kohane.

Eesti neiu küll jäi. Sõjamehe unistusis. „Külmal õhtul seisan vahipostil, kõrgel taevas põhjatäht. Tuul see puistab mulle helbeid silmi… kaitsen sind, mu kallis kodu, et rahus uinuda võiks eesti neiu, kelle juures praegugi mu mõtted… Ja kui kodumaale jõuan, tahan, et mul naeratad. Suuri sõnu sinult ma ei nõua, kuid truult mind ootama sa pead… Kuigi elu juustesse toob halli, sageli ka kurbust-pisaraid, siiski loodan sinule mu kallim suudeldes su silmi säravaid…“