Kertu Jukkum pärast kolmekordse ultratriatloni läbimist: „Tüdimus ja igavus tekkisid küll, aga tunnet, et ma enam ei suuda, mitte kordagi.“

„Preili Jukkum, triatlonile pole teil asja, võib-olla natuke tantsite või midagi,“ kõlasid kümmekond aastat tagasi spordiarst Muza Lepiku sõnad Kertu Jukkumile. „See tulenes minu väga kehvast vormist." Täna, pärast aastaid tervisesportlasena, ütleb ta: „Preili Jukkum, minge kuhu tahate, kasvõi ultrale.“ Ning just ultratriatlonile Kertu kihutaski. Kolmekordsele.

„Mõtlesin, et ühekordne triatlon ehk Ironman on mul tehtud ja kui ma selleks treenisin kaks kuud, siis praeguse seisuga oli aega neli ja pool kuud,“ räägib Kertu. „Mulle tundus kahekordne liiga lihtsa väljakutsena. Üks mu lemmikõppejõude magistriõpingute juures, Ander Uusberg, ütles, et tõelist õnnetunnet tunned siis, kui võtad endale väljakutse, mille ületamise kohta ei saa sa päris kindel olla – sul tekib teatud ärevus selle osas. Nii mõtlesingi, et kahekordse ultra teen kindlasti ära, aga kolmekordne tekitas minus ikkagi selgelt ärevust. Ma ei saanud olla kindel, et suudan seda teha.“

Pingutus, mille Kertu Ultra Triathlon Estonia võistlusel ette võttis, tähendas kolmepäevast rassimist. Kolm päeva järjest tuli läbi teha täispika triatloni distantsid ehk 3,8 kilomeetrit ujumist, 180 kilomeetrit ratast ja täispikk maraton 42 kilomeetrit. „Olin kindel, et ennast lõhkuma ma ei hakka,“ sõnab Kertu. „Kui ikka tunnen teise päeva lõpuks, et see on minu lagi, siis jääb kahekordne ultra. Aga mul oli hea meel, et mul oli võimalus minna ka kolmandal päeval starti.“