JUHTKIRI | Et me igaüks aduks, et see on meie oma väike riik, kus meil on hääl, võimalus ja voli asju mõjutada

Kui Lennart Meri 24 aastat tagasi kuulutas, et Eesti Nokia tuleb üles leida ja enda kasuks tööle panna, andis see lisaks naljameeste lõksutamisele ka tõsisemat mõtteainest.

Juba siis esitati küsimus: kas me sellist Eestit tahtsimegi? Ikka ja jälle on kerkinud esile sõnumid, kus meenutatakse „kuldseid aegu“ nõukaajal. Sageli tekivad need nostalgiast – noorus võib tunduda iga võimu ajal ilus –, aga mõnel juhul ka teadlikust infosõja segaduste külvamisest.

Meenutagem, et rahvaste vangla ehk Nõukogude Liit kukkus kokku enda raskuse all ning 90ndate alguse kauboikapitalism oli kõike muud kui inimsõbralik. Kõigis olulisemates mõõdetavates näitajates – keskmine eluiga, raha ostujõud, kodanikuvabadused, abordid vs. sünnid – on läinud meie elu paremaks. Vaid võrdseimast võrdsete tarneahela küljes rippunud nomenklatuuril läks toona elu halvemaks. Nemadki lõpus virelesid, kuid nii mõnedki neist suutsid väga kiiresti ka kapitalismiaja õitsengut nautida.